reede, 17. november 2017

Slán a fhágáil le Gaeilge!

Oscar Wilde
Oleme veetnud oma päeva reedele kohaselt: jalutanud Dublini parkides, muuseumites ning külastanud pubisid. Hommikul lasime end turismibussil sõidutada kesklinna ja vaatasime üle Oscar Wilde kuju. Saime teada, et Wildest kuulsam kuju on Molly Malone, mis on seotud linna nn mitteametliku hümniga. Kuid Molly kuju ei jäänud meie teele, aga saime laulu kaasa ümiseda seiklusrikkal mereretkel.

neljapäev, 16. november 2017

Kirjanduspealinnas Dublinis

Hommikul jätsime koduse Corkiga hüvasti ja väljusime Heustoni rongijaamas. Õpiränne on meie jaoks lõppenud, aga jätkame enesearendamist Iirimaa pealinnas. Teekonnal siia kohtasime taas jutukaid vanaprouasid, kes tundsid huvi, et mis keeles me räägime ja kust me tuleme ning näiteks millised on meie jõulutraditsioonid.
Õpirändurid

Lõunaks olime kohvritega Dublinis ja otsisime taksot. Erandina tuleb välja tuua mitte kõige lahkemat taksojuhti, kes ei olnud eriti abivalmis meie pagasi tõstmisel. Taksojuht tegi ka paar auringi ümber teatri ja olimegi kohal. Meie hotell asub kesklinnas ning on ümbritsetud erinevatest pubidest. Omapärane on see, et hotellis ei ole lifti ning siin kogesime õnneks taas lahket suhtumist - meie kompsud vinnati teisele korrusele ning saime end sisse sättida. Peale Corki tundub Dublin "tõsise" suurlinnana: vähem värvilisi maju, pigem hallid ja uhked kivihooned ning palju kiirustavaid rahvahulki. Jalutasime hilissügiseses linnas ringi ja mõtisklesime varatalvise Eesti üle - see ootab meid kohe ees!

Dublini vaated: Samuel Beckett Bridge. Kirjanduse suurkujusid
kohtab siin rohkelt!
Et  veel mõnda kogemust kaasa võtta, tegime bussituuri linnas. Omapärane oli see, et kella kuueks oli juba kottpime ning bussijuhist giid teatas, "paremal näete obeliski, kuid hetkel saate ehk aimata selle kontuure.. 😊".

Päeva lõpetasime õhtusöögiga Murray´s pubis, kus sõime toeka õhtusöögi ja kuulasime kohalikku muusikat. Peab ütlema, et see kogemus muutis meie arvamust siinsest pubikultuurist positiivses suunas!

kolmapäev, 15. november 2017

Head aega Cork!

Otsustasime juba mõned päevad tagasi, et kui tööst aega üle peaks jääma, siis osaleme SA Archimedese haridustöötajatele suunatud õpirände esseekonkursil. Arvasime, et see on hea võimalus omavahelise koostöö edendamiseks ja kirjaoskuse arendamiseks. Mõeldud tehtud ja kogu tänane ennelõuna kulus essee kirjutamisele. Jääme rahulikult ootama tulemusi, Ingrit tahab väga saada pidulikule gaalale (ega Kristagi ära ei ütle sellisest võimalusest) 😊.
Jalutuskäik Corkis
Blackrock Castle

Vaated kindlusele

Kuna hommik oli vaimselt väga kurnav ja see on ühtlasi meie viimane päev Corkis, siis otsustasime pealelõunal teha ühe korraliku pika jalgsimatka. Võtsime sihtpunktiks linna idaosas asuva kindluse ja observatooriumi Blackrock Castle. Jalutuskäik kulges suuremas osas piki Lee jõe kallast, saime veidi vihma ja päikest vaheldumisi. Kilomeetreid kulus edasi tagasi vähemalt 11 ja meie sammude arv oli 21 200. Kompleks on populaarne lisaks turistidele ka koolide hulgas, seal oli mitmeid klasse oma tundide raames. Kahjuks jäi meil sealne tuur tegemata, kuna ooteaeg oli pikk (tund aega). 

Küll aga saime lõunatada sealses restoranis, mis oli arhailise ehitise kõrval väga modernne klaaskuubik. Toit oli maitsev ja vaatlesime ümbritsevaid inimesi ning mõtisklesime eakamate prouade üle. Neid oli seal mitmeid seltskondi nii söömas kui kohvitamas. Välja nägid nad väga soliidsed ja hoolitsetud, läbivaks kohalikuks eakate proade trendiks paistis olevat valged pärlkeed ja kõrvarõngad. Loodetavasti oleme sellises vanuses ka ise nii kenad ja heas vormis. 

Tagasi jalutasime läbi eramute kvartalite, mis jätsid pigem jõukamate inimeste elurajoonide mulje. Mõtted olid juba Dublini ja kodutee juures. 

teisipäev, 14. november 2017

Blarney legendide lõksus

Sooja ilma ennustus, vihma ei tulnud
Vaatasime hommikul ilmateadet. Lubati sadu, mida siiski ei tulnud. Päike paistab, priimulad õitsevad - selline ilm on meid saatnud kogu kahe nädala vältel. Uskumatud tunduvad kodused lörtsisajud. 

Täna käisime väljasõidul Blarneysse, kuhu sõitsime mugava kahekordse liinibussiga ning tee oli lühike. Sõit võttis aega vaid 15 minutit. Blarneysse mineku eesmärk oli külastada kindlust ja sealset imelist aeda. Et ikka päris turismiteemasse sisse elada, tuli kõigepealt teha ühest jaapanlasest reisisellist mõned fotod. Jalutasime kindluse suunas ning arutlesime, kui tore on olla turist madalhooajal, kusagil pole järjekordi ja tunglemist, saab vabalt omas rütmis kulgeda. Esmalt otsustasime vaadata aeda ning selgus, et see on jaotatud eri stiili osadesse ning laiub üle 24 ha maa-alal. Näiteks Himaalaja tee, kivide piirkond, puude tee jne. Maastik on kindluse ümber väga mitmekesine ning hoolimata sügisest, saime mitmeid vahvaid fotosid. Vaata meie pilte!


Territooriumi plaan
Legende kohtas seal aias mitmeid: näiteks soovide trepp, kus tuli silmad kinni üles-alla jalutada, nõiakivi, mille all nõid öösel puhkab, seitse õde jt. 
Blarney kindlus on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi piirkonnas ning põhilegend on seotud Blarney kiviga, mis on sinna torni pandud 1446 a. Blarney tähendab "osav rääkimine". Iiri rahvapärimus selgitab seda legendi mitmeti, kuid peamine tähendus seisneb selles, et selili ja pea alaspidi rippumine ja kivi suudlemine on õnnetoov võimalus. Nüüdseks on seal eraldi metallist toed ning abimehed, kes aitavad sind sellel teekonnal. Vanasti oli kivi suudlemine seal päris riskantne. Suvehooajal tuleb oodata enne pikas järjekorras, et tunda viis sekundit hirmu 😊.

Ringi jalutades tõdesime, et seal oleks küll väga huvitav teha loodusgiidi praktikat, kuna pakutakse turistidele palju erinevaid teenuseid ning kohtab väga erinevat loodust. 
Palmid lehisemetsas

Teel tagasi kogesime taas iirlaste südamlikkust. Hommikul olime ostnud ühe otsa bussipileti ning tagasiteel pakkus bussijuht sõbralikult soodsamat bussipiletit, kuna edasi-tagasi pilet oleks olnud soodsam. Tänasime teda siiralt.
Veevaated



Blarney maja ja kindlus

esmaspäev, 13. november 2017

Oodatud kohtumine!

Krista ja Derval
Meie viimane töönädal algas oodatud kohtumisega, nimelt oli Ger meile organiseerinud kokkusaamise turismiõpetaja Derval Glaviniga. Sel nädalal on siinne kool väga vaikne, kuna enamus õpilasi on praktikal. Osalesime Dervali ühes turismitunnis, õpilaste seltskond oli rahvusvaheline ja väga erinevas vanuses. Õpe toimus Moodle keskkonda kasutades, mis on siin väga populaarne. Üldse on palju õpet arvutis. Omavahel saime sel ajal vestelda turismiõppe teemadel. 
Täpsustasime, kus käiakse turismi erialade praktikat tegemas. Tüüpilised kohad on sündmuskorraldusfirmad, söögikohad,  hotellid, kõnekeskused, reisibürood ja ajaloolised paigad. Enamasti on juba kohad välja kujunenud, kuid igal aastal septembris otsitakse ka uusi kohti. Praktikakoha otsib õpilane ise. Hetkel on kursusel valdavalt noored, kes vajavad selleks eraldi tuge ja julgustamist. Osa õpilasi on praktikal praegu Corkis toimuval filmifestivalil, kus saavad praktiseerida sündmuskorralust. Praktikaperiood on siin väga lühike, nädal novembris ja nädal veebruaris, mistõttu ettevõtted ei saa oodatud tulemust. 
Tore õpik koos Eesti tutvustusega ja
õppekava
Turismiõpe ise kestab kokku kaks aastat, kumbki aasta koosneb oma moodulitest. Osa mooduleid on kohustuslikud ja osa valib kool ise. Aastad (Level 5 ja 6) on erineva tasemega ja lõpetades saavad vastava tunnistuse. 
Õppekava nimetus on Tourism with Business, äripool on juures seepärast, et suunata inimesi rohkem ettevõtlusele, kuid tegelikkuses see päris nii ei ole. Välja arendamisel on giidiõpe, mille osas on nad valmis koostööks meie kooliga. 
Uurisime, kuidas on siin lood väljalangevusega. Enamus lõpetab esimese aasta, kuid teisele aastale edasi minek on aastati erinev. Sageli minnakse tööle ja muud eriala õppima, st ei peeta vajalikuks järgmist taset juurde õppida. Teise aasta üks suur osa on keeleõppel ja erialasel suhtluskeelel. Kool on ostnud mõned suured ja paksud õpikud, mida vajadusel paljundada, kuid õpilane võib ka endale selle soovi korral osta. 
Õppekavad on nähtavad kooli kodulehel, kuid detailsem sisu pole avatud. Õppekavad on väljundipõhised. Õppes kasutatakse mitmeid praktilisi ülesandeid, mida õpilased teevad ja esitavad Moodles. Ülesannete eesmärk on toetada õpilaste arengut. Üheks näiteks on Travel desk. Selles ülesandes saavad õpilased arendada klienditeenindust, ärikirjade koostamist, reisikorraldust, turundust ja müüki. 
Saime Dervalilt tema kontaktid ning leppisime kokku edasisest koostöövõimalusest.
Kuna õpetajatel on kiired ajad seoses lõpetamisega, siis saime homseks soovituseks ühe võimaliku praktikakoha külastuse Blarney Castle and Gardens näol. 

pühapäev, 12. november 2017

Pudru ja kapsad, mis meile maitsesid hästi

Kohvipaus Killarneys, Inch´i rand
Hommik oli ühele ilusale pühapäevale kohane, õues paistis päike. Tõotas tulla ilus päev! Jätkasime "tuuritamist" Iirimaal, sel korral oli sihtkohaks Dingle. Jalutasime tuttavasse kogunemiskohta, kus erinevalt eilsest oli rahvast murdu. Reisibüroo ees ootaks kaks bussi, üks suurem ja teine väiksem ning käis vilgas tegevus, millest ootajad väga aru ei saanud. Kui esimesel korral kontrolliti kohaolu nimeliselt, siis nüüd hõikasid bussijuhid "Dingel" ja kõik suundusid siis bussi juurde. Meiegi saime aru, et sel korral on väike buss meie sõiduvahend, aga sealt saadeti meid tagasi "You are going to the big bus". Lonkisime nõutult ringi. Meie käest küsis nii mõnigi reisija veel infot, kehitasime vaid õlgu. Krista mahitusel saime loa siseneda suurde rohelisse bussi, keegi ei kontrollinud, kuhu me sõita soovime. Kohe reisi alguses saime aru, et buss on teel hoopis teisele tuurile- The ring of Kerry?! Arutlesime, et ega see ka paha valik ei ole, aga kahtlus puges hinge, et kas olime tõesti end keeleoskuse ja iiri huumorist arusaamise tõttu nö "maha müünud".

Beehive Huts ja Ventry Seal Head Drive
Jõudsime esimesse peatusesse, milleks oli Killarney linnake, mis on kaunis ja värviderohke linnake. Jalutasime, einestasime suurepärases kohvikus ja külastasime paari kirikut. Tagasi bussiparklas sai meile teatavaks, et meie liigume edasi uue bussiga ja tuur jaguneb kaheks (tegelikult oli see info kõik kirjas ka tuuri tutvustavas voldikus, aga me lugesime ainult sisu😉). Sõitsime aga edasi, meie bussijuht-reisisaatja oli Paudie, kes vaikis ainult siis mil reisijad jalutasid ringi. Paudie tutvustas end ja uuris ka, kes bussis on ning kust me tuleme- nii lõi ta sõbraliku õhkkonna. Järgmine peatus oli Inch rannal ja Ventry Seal Head Drive, mis on meie hinnangul lummava loodusega ja merevaadetega kohad. Tegime palju - palju pilte! Liivaselt rannalt niisama bussi tagasi ei pääsenud, oli kaks varianti: kas harjata saapad üle või teha üks korralik iiri tants. Kuna meie veel tantsimises nii kindlalt ennast ei tundnud, siis otsustasime harjamise kasuks. Edasi viis meid meie tee

Beehive Huts´i, mis oli vana kaluriküla. Kõikjal mägedes võis näha mitmeid lambakarju.
Lõppeatuseks oli Slea Head Grotto, kust saime nautida vaadet ookeanile ning mängida mõttega, et ees on Ameerika ja Kanada.

Slea Head Grotto
Teekonnal kuulsime mitmeid lugusid, mis olid seotud nii lähi- kui ka kaugema ajalooga. Näiteks oli tore kuulda lugu, kuidas Hollywoodi tegelased käisid sealmail Star Wars´i filmi tegemas. Loo muutis värvikaks see, et seda läbis mõte -  iirlane on jutuvestja ja ära iial usu purjus iirlase juttu! Nimelt segas ameerika produtsente kohalike kalameeste tegevus. Nad ei saanud filmida suuri plaane nii, et kalamehed ei oleks kaadris.  Nad otsustasid kohalikud kalamehed kinni maksta (juttu rääkis bussijuht, kasutades ka nn ameerika aktsenti). Kokkuleppele jõuti õlleklaasi taga ja kohalikud pidid tooma hommikul kalurite nimekirja. Vastu pidid nad saama 1000 eurot nädalas, filmimine ise kestus kuus nädalat. Hommikul oli üllatus suur, kui kirja oli pandud 6000 inimest! Selgituseks siia, et piirkonnas on 2000 inimest. Ilmselt said kalameestena kirja ka imikud ja vanurid ja muud sugulased-tuttavad. Tagasiteel lõunatasime Dinglis ja suundusime oma ajutise kodu poole.
Paudielt kuulsime ka huvitavat fakti iiri keele kohta. Kui muidu kuulis üsna palju valitsuse kohta sarjavaid noote, siis positiivsena tõi ta välja, et valitsus peab oluliseks iiri keele väärtustamist ja säilimist. Keskkooli lõpuni on kohustuslik iiri keelt õppida ning õpilane saab lisapunktid, kui sooritab lõpueksamid iiri keeles ja see aitab tal edaspidi kergemini ülikooli pääseda. Lugusid tuli aina juurde: küll majandusest, lammaste armuelust jms. Tõdesime taas, et iirlane on jutuvestja. Kokkuvõttes võib öelda, et hommikusest segadusest, ehk pudrust ja kapsast, sai tore elamus!

laupäev, 11. november 2017

Turismiõpe jätkus

Buss, eesel ja kuusepuu- kõik täna nähtud ja ilusad!
Kuusepuu on pildistatud Bunratty külastuskeskuses.
Tänast postitust jätkame sealt, kus eile pooleli jäime. Juba reede õhtul olime planeerinud nädalavahetusse kaks väljasõitu ümbruskonda. Jalutasime ja mõtisklesime päevamuljete üle ning tegime täpsemaid plaane. Eneselegi üllatuseks olime sattunud õlletehase taha ja nägime veidralt tuttavlikku toidupoodi. Sisenedes nägime väga kodust pilti! Tegu oli poola-leedu kaupa müüva toidupoega. Krista ostis sealt kohe ühe korraliku rukkileiva. Sealt sättisime aga sammud juba  turismibüroosse. Eesmärgiks ikka see, et tutvuda turismivõimalustega ja näha, mis toimub linnast väljas- ehk siis milline on Iirimaa elu maal. Bussireisi piletid lunastasime reedel Paddywagoni büroost ning nagu punapäine "stiilipuhas iirlane" siis soovitas, olime varakult platsis- kell 7.20.

Sel varahommikusel hetkel tundus, et oleme ainukesed reisijad. Kohale jõudes silmasime ka väiksekasvulist, aga juba varahommikul heatujulisusest ja energiast pakatavat bussijuhti. Bussijuht lubas meid viisakalt siseneda, viskas varahommikul eestlastele mittearusaadava nalja (kõrvad meil veel tukkusid) ja me valisime istekohad. Arvasime, et hooajavälisel ajal ehk ei ole tung ringreisidele suur ja saame rõõmsalt terve päeva bussis eraldi istetel laiutada. Üllatuseks aga minuti pealt, nii kui kell kukkus, hakkas bussi valguma rahvusvaheline seltskond. Buss sai peaaegu täis ja bussijuht kontrollis üle osalejate arvu ning nimed. Alustasime sõitu. Üsna pea tegi ta meile teatavaks, et buss on "fully booked" ja pidime oma eestlasliku individualismi ohverdama ning Ingrit kolis Krista pinginaabriks. 
Cliffs Mohare

Bussijuht tutvustas end, tema nimi oli Brian ja ta ütles, et on meie bussijuht sel teekonnal Cliffs Mohare. Meie kujutasime ette, et reisi edenedes liitub meiega giid või reisisaatja, aga järgmises peatuses saime aru, et teekonna sisustab bussijuht ise! Ta rääkis ajaloolisi fakte, selgitas kindluse ja mõisahoone vahet, sh viskas nalja ja tögas ameeriklasi ja inglasi. Üks mees suutis seda viiekümnest inimesest koosnevat gruppi ohjata ja anda piisavalt infot. Mõned huvitavad võtted: selleks, et vältida keelebarjääri, kirjutas ta kogunemise aja alati paberile ja asetas selle bussi armatuurile nii, et iga viimane kui reisija seda nägi ja sõnumist ka aru sai. Igas peatuses, sh vaatamisväärsuste juures ta alati hoiatas, et kontrolliksime isiklikke asju ega unustaks neid. Corkist sihtkohta jõudmiseks kulus vähemalt kaks tundi ning peagi olime läänerannikul, kus hoolimata kergest vihmast võis näha uhkeid kaljusid ja Atlandi ookeani. 

Meie sihtkoht, Cliffs Mohare, on üks külastatumaid looduslikke atraktsioone Iirimaal. Edasi liikusime Doolini külla, mida tutvustati meile kui kaluriküla ning seal oli ka lõunasöögi peatus.
Doolini küla

Hoolimata hooajavälisest ajast, oli koht rahvarohke ja busse tuli aina juurde, ka sama firma busse. Meie üllatus oli üsna suur, kui nägime, et avatud on vaid kolm pisikest kohvikut. Söögi ootajaid oli aga ca 250 inimest (vähemalt viis bussitäit rahvast). Asusime omavahel arutama ja seda turismitoodet nö parandama😊. Üks mõte, mis Kristale pähe tuli oli see, et miks sama firma bussid peavad samal kellaajal just seal lõunapausi pidama. Küla ise oli pisike ja ringkäiku meile seal ei tehtud. Ka lõuna aeg oleks võinud vabalt olla hilisem. Meie piirdusime seal koogi ja kohviga. 

Edasi liikusime The Burren (baby cliffs), mis üllatas väga omanäolise maastikuga ookeani kaldal: fossiilid ja suured paekivirahnud olid end just kui maapõuest ja veest välja murdnud ning päikese abil pragunenud. 
The Burren (baby cliffs)

Siiani oli meid Brian hoidnud erksana, visates õhku küsimusi Iirimaa ajaloo kohta ja selgitades erinevaid seoseid lähiriikidega. Saime teada, et kunagi valitses seda riiki kohe mitu kuningat, üks neist aga oli eriti sõjakas ja auahne. Tema sõlmis kuningas James II kokkuleppe, lubades vastu raha ja oodates ise Inglismaalt sõjalist abi, et võita kodusõda. Samuti saime teada milline raske lapsepõlv oli St Patricul. Samuti oli hoiatuseks üks õpetlik lugu, kuidas eakas USA turist kaotas kaljudel hüpeldes igaveseks oma tuttuue IPhone. Meiegi retk ei lõppenud paraku vigastusteta- vihmast libe paekivipind on ohtlik igale kiirustajale. Nii komistas ja kukkus Krista bussist väljudes oma põlved mustaks, aga see ei vähendanud elamust! Sündis uus plaan, et saame õhtul kodus proovida pesumasinat, mis ta ikka muidu meil olemas on.

Tagasiteel tehti meile peatus Bunratty kindluse juures. See on ütlemata suur kompleks, mida ilmselt tasuks külastada. Seal oli ka ilus, avar ja pooltühi söögikoht, mis viis meid (paadunud maailmaparandajaid ja õpetajaid) mõttele, et hoopis seal oleks võinud meile lõunapausi pakkuda. Bussijuhi lauluviisi saatel jõudsime tagasi Corki.

reede, 10. november 2017

Algas turismiõpe!

Tänaseks päevaks on lõppenud inglise keele praktika prantslasega, kes naases oma kodumaale ja  meie otsustasime tutvuda kohalike turismitoodetega. Anname väikese ülevaate teenustest, mida täna tarbisime.

Bussituuril otsustasime nüüd teha ka vahepeatusi. Esmalt läksime maha Võimuuseumi juures, mis tundus huvitav. Kahjuks oli muuseum suletud, kuna hooaeg on läbi. Tore tähelepanek teenindusest: olime jõudnud muuseumi ukse juurde, kui kuulsime, et meid hüütakse. Bussijuht oli jooksnud meile järele ja teatas, et muuseum on suletud. See ei kurvastanud meid, ütlesime talle, et ärgu muretsegu, näeme hiljem. Muuseumi asemel läksime uurima Saint Anne kirikut. Olime kuulnud, et iga turist, kes kirikutorni jõuab, saab lüüa kirikukella. Proovisime meiegi, vaata videot lingilt 👏. Edasi jalutasime endise linnavangla poole, seal tegime poole tunnise tiiru audiogiidiga. Mõtisklesime inimeste saatuse üle, kes on seal pidanud viibima.
    Rahvuslikud road: Irish stew ja tänavatoit
Tänased toiduelamused - kätte oli jõudnud lõuna ja kõhud olid üsna tühjad. Kõigepealt meie väike arvamus siinse pubikultuuri kohta, millega kõik lugejad kindlasti ei pea nõustuma. Me kumbki pole erilised õlle ja jalgpalli austajad, kuid siinsetel pubidel on pikk seotus nii Guinessi õlle kui ka jalgpalliga. Selline kooslus tekitab iirlaste seas koduse oleku ja paraja lärmi, mis meile kui põhjamaa naistele tundus pisut väsitav. Pubide interjöör on klassikaliselt kirju - seinad on kaetud jalgpalli jms sümboolikaga. Teeninduskultuur on kodune, eile õhtul oli Ingrit sõnatu. Teenindaja pöördus tema poole, küsides "what would you like to have my darling?"  Sedasi polnud keegi meie poole pöördunud varem, kuid me tundsime end väga erilistena. Kõige kodususe juures ei jää märkamata ka korralik tolmukiht, mis võib tundlikumat silma riivama hakata. 

Meie tööpäevad on olnud väga tihedad ning oleme seega piirdunud rohkem tänavatoiduga. Täna soovisime teha ühe korraliku lõunasöögi. 
The Flying Enterprise
Näide siinsest sõbralikkusest ja toitlustuse teeninduskultuurist: luusisime vanalinnas ning leidsimegi sildi, mis kutsus sööma. Hoov oli tühi ja paistis vaid suur ja avar suvekohvikuala. Äkki ilmus kusagilt välja soliidne härrasmees, kes uuris, kas soovime sööma tulla. Olime väga kahtlevad, kuna nähtu tundus imelik. Tema vaatas meile veenvalt silma,  haaras meil käest ja juhatas meid nurga taga olevasse suurepärasesse  söögikohta. Seal avanes hoopis teine vaatepilt, avar kohvik, palju rahvast, sobilik menüü ja meeldivad teenindajad. Selgus, et olime kohvikule lähenenud teeninduskäigust 😃. 


neljapäev, 9. november 2017

Neljas tööpäev

Suur tükk ajab suu lõhki
English Market
Meie tänast päeva on saatnud erinevad mõtted:
  • Suur tükk ajab suu lõhki
  • Et orkester hästi kõlaks, ei piisa vaid dirigendist
  • Ära hõiska enne õhtut

On igapäevaseid asju, millest me pole suutnud veel neljanda päeva lõpuks aru saada, üks neist on siinne liikluskorraldus. Valgusfoorid on samad nagu Eestis, aga toimivad teisiti. Vaadates nii jalakäijate kui ka autojuhtide positsioonist, ei saa me aru, millal tohib ülekäigurajale astuda. Nimelt astuvad kõik sebrale olenemata tule värvist. Prantslasel oli oma lahendus, läks keset teed, tõstis käe ja peatas kogu liikluse! 

Õhtune kursus
Ehete valmistamine
Tänane päev algas koolis, kus kohtusime koolitusjuhi asetäitjaga. Rääkisime pikalt koolituste rahastamisest, erinevatest kursustest. Hetkel on koolis käimas 22 hobikoolitust, grupid on kõik täis, kuid nii nagu meilgi, leidub ikka neid, kes katkestavad oma õpingud enne lõppu. 

TOP 5 koolitusteemat siinses koolis on: 
  • fotograafia, 
  • arvutigraafika, 
  • kunst, 
  • koomiksite joonistamine, 
  • ehete valmistamine. 



Koolituste sisuga saab tutvuda kooli kodulehel ja registreerimine toimub veebipõhiselt. 

Meister tööhoos
Õhtul külastasime ühte ehete valmistamise koolitust, millest lisame siia ka mõned põnevad fotod.  





















Päeval tegelesime turismiga, käisime linna tutvustaval bussituuril. Enne tuurile minekut nägime vahvat pilti õuesõppest iiri koolis. 

Õuesõpe




















Bussituur 



kolmapäev, 8. november 2017

Eesti vanasõna - aeg annab head nõu

Krista õnnepilet 💚
Tänase päeva sissejuhatust tahaks alustada õhtust. Peale asjaliku tööpäeva lõppu oli meil plaan tutvuda ühe selle piirkonna olulise vaatamisväärsusega. Kolm välismaist õpetajat suundusid rongijaama, et sõita Cobh´i. Teejuhiks oli Olivier, kelle lisasooviks oli arendada inglise keele oskust ning muuhulgas külastada sadamat, kus alustas oma teekonda kuulus Titanic. Seal oli interaktiivne muuseum, mis asub algupärases sadamahoones, kus laev oma saatuslikku teekonda alustas.  Muuseum andis meile huvitava ülevaate    (💚vaata pilte💚). Päeva kandvaks mõtteks jäi see, et aeg annab head nõu. Kiirustades juhtus see, et Krista kaotas rongipileti tagasisõiduks. Kus ja millal, jäi arusaamatuks ning leppisime mõttega, et Krista peab ostma uue pileti, et Titanicult pääseda. Aga oh üllatust, pilet oli nukralt rongijaamas maas ootamas ja kõik pääsesime tagasi Corki ilma lisakulutusteta. 
St.John´s Central College sisehoov

Aga mis toimus hommikul? Kooli jõudsime kella kümneks ja saime vaadelda arvutitundi. Olles õpilased tööle pannud, andis Ger meile ülevaate kooli siseveebist, hindamissüsteemist ja praktikakorraldusest. Siseveeb on sarnane meie ÕIS-ga. 
Hindamissüsteem on seotud praktikaga ja oleneb erialadest, mida õpitakse. Näiteks hindamine võib olla 50% praktika ja 50% kirjalik töö. Eksami hindamine toimub siin kolmes osas: 1. tehniline (kas kõik vastused on märgitud), 2. sisuline  (kooliväline hindaja määrab grupi üldist taset arvestades lävendi), 3. eksamikomisjon, kuhu kuulub ka aineõpetaja, kinnitab tulemused või muudab neid. Läbikukkujad saavad sügisel uuesti sooritada või esitada vaide. Eksamid on seotud kutsetasemetega ja algavad aprillis. Õpeprotsessi sisene hindamine on jooksev kujundav hindamine ning kolmel korral aastas toimub põhjalik tagasiside andmine vestluse vormis (oktoobris, detsembris ja märtsis). Tagasiside andmine on kahepoolne, samal ajal annavad õpilased tagasisidet õpetaja tööle. 

Töökogemus ja praktika. Nagu juba varem kirjutasime, koolis õpetatavad erialad ei vasta turunõudlusele ja seega on keeruline leida õpilastele praktikakohti ettevõtetes. Üks suurimaid tööandjaid piirkonnas on Apple, aga töötajad seal firmas peavad olema vähemalt bakalaureuse kraadiga, mida see kool ei anna. Ühiskonna trend on suundunud punkti, kus kõigilt töötajatelt oodatakse kõrgharidust. Kool on oma praktikaperioode seetõttu ajapikku lühendanud, kasutatakse palju välispraktika võimalusi. Kuna Iirimaa ametikoole rahastatakse üldhariduskoolide põhimõttel, siis ei saada oma praktikaid nihutada suveperioodile, kus ettevõtjatel oleks suurem huvi praktikantide vastu. Praegu on praktika kaks nädalat, novembris ja jaanuaris, mis on osa eksamist. Ger tunnistas, et praktikakorraldus ei ole kõige parem. Sõltub erialati, kuidas saada töökogemust. Näiteks on raske leida praktikakohti arvutimängu disaineritel, mööblirestauraatoritel. Kergem on leida praktikakohti veterinaaridele ja ka IT-õppijatele, kes teevad oma praktikat ettevõtete kontoritöötajatena.  

teisipäev, 7. november 2017

Mees nagu orkester!

Linna kaitsemüüridel. Meie ja Ger.
Meie teine tööpäev algas juba tuttavate nägude kohtamisega! Kooli fuajees naeratas meile prantslane Olivier. Veetsime veidi aega õpetajate toas ja rääkisime ilmast, lumest ja saunast. Rääkisime ka elust Eestis. Siinne ilm on eestlase jaoks pigem jahe, kuid iirlane võib vabalt olla tunnis plätudega või käia õues lühikeste pükstega 😊.

Päeva eesmärgiks oli tutvuda ülikooliga. Meie teejuhiks oli taas Ger. Teekond ülikoolini oli üllatuslikult nagu linnaekskursioon läbi ajaloo, rikastatud erinevate faktide ja lugudega! Seda kõike tutvustas meile Ger, kes lisaks hariduselule ja koolijuhi tööle on kursis linna arengutega algusest tänase päevani.

Kirjanik Frank O'Connor´i sünnikodu
Teel ülikooli nägime populaarse iiri kirjaniku Frank O´Connor´i sünnikodu, mille juurde kuulsime legendi, et tegelikult ei ole täpselt teada, kus Frank sündis. Ta on ise kirjutanud, et tema sünnikodu aknast oli näha onu maja. Nii et kumb on onu maja või kumb on kirjaniku sünnikodu, ei teadnud isegi Ger. 

Linna rikka ja omanäolise ajalooga saab tutvuda erinevatest allikatest lähemalt. Linn on asutatud viikingite poolt ning tänaseks on tuvastatud corkilaste seotus Põhja- Euroopaga.

University College Cork - Corki Ülikool.

Ülikool laiub suurel territooriumil. Samuti saab näha erineva ajastu hooneid, kus moodne on sobitatud vanaga. Õpetatavad erialad on tüüpilised: matemaatika, loodusteadused, õigusteadus, ärikorraldus, meditsiin jne. Iirilased armastavad rõhutada keldikultuuri seoseid, ülikooli kampuses on kirik, mille mosaiikpõrand oli keldipärane. Meeldiva üllatusena nägime, et tudengite teenindamiseks on ehitatud suur maja, kus on kino, baarid, toitlustuskohad ja poed.

Vaade vanale ülikoolihoonele.
Levib uskumus üliõpilase hulgas,
kes läheb teede ristumiskohale - see kooli ei lõpeta. 
Tööpäeva lõpuks olime jõudnud linna ajaloolisse alguspunkti, kus saime teada, et linna all on jõgi ning tänavad on käänulised, sest järgivad jõesonne. Ehitamine siin on kallis lõbu, sest hooned on rajatud vesisele pinnasele. Linna on räsinud tormid, üleujutused on iga kolme aasta tagant.


Cork Education and Training Board ja St Johns Central Collage

 Cork Education and Training Board
On esmaspäev ja töönädala algus. Haapsalu Kutsehariduskeskusest on saanud meie jaoks Cork Education and Training Board. Tutvusime eelnevalt kodulehega, et teaksime kuhu täpselt tööle minna. Tegemist on suure organisatsiooniga, mis hõlmab mitmeid haridusasutusi kus õpetatakse erinevatel tasemetel. Teadsime, et meid ootab St Johns Central Collage direktor Ger Brennan. Ger tutvustas meid prantsuse koolist tulnud õpetajaga, kes samuti on kogemusi saamas Corkis. Edasi kulgesid meie retked ühiselt. Ger tegi ülevaate koolist, mis asub mitmes erinevas majas. 

Mida me õppisime ja nägime? Meie süsteemid on erinevad, aga ka sarnased. Suur erinevus on see, et arendatakse pigem neid erialasid, kus on olemas õpetajad. Ettevõtjate soove ja tööturu otsest nõudlust ei peeta väga oluliseks. Nagu meil, nii ka siin on aastad erinevad. On erialasid, mis on populaarsemad. TOP 3 erialad sel õppeaastal olid: 1) veterinaaria, 2) turism, 3) inseneriõpe. Läbi aegade on populaarne IT ja multimeedia õppekavad. Koolil on mitmeid arvutiklasse. Kolm klassi on Apple riist- ja tarkvaraga sisustatud. Enamasti kasutatakse neid klasse multimeedia ja filmiõppeks. Meie kooliga sarnaselt õpetatakse puutööd, mööbli restaureerimist, IT-d ja turismi ning vastuvõtutööd. Koolis on ca 900 õpilast. Enamus neist on eri vanuses tasemeõppijad.
Vaated koridori, kunstiklassi ja sisearhitektuuri ning disaini klassi

Eraldi hoone on töötute koolitamiseks, kus toimub tasemeõpe päevasel ajal. Töötute tööalast koolitust rahastab riik. 

Uurisime ka, kas tehakse täienduskoolitusi? Täienduskoolitused on pigem pikad kursused koolis, aga on ka hobikoolitusi või eakatele suunatud õhtuseid kursuseid. Koolil ei ole hetkel koolitusjuhti, aga saame peagi kohtuda inimesega, kes meile rohkem seda teemat avada oskab. Sarnaselt meie koolile on ka siin karjääri- ja nõustamiskeskus. 

Maja ringkäigul nägime erinevaid ruume.

Juuksuriõpe
Kogesime taas, et huumorimeelega on siin maal kõik korras. Saime kuulda lugu, kus uuele koolitusgrupile majatuuri tehes soovis Ger näidata kunstiklassi. Kuid klassis tehakse kunsti nimel tööd ka aktidega. Sisenedes ei veendunud ta eelnevalt, et ruum on tühi. Gruppi tabas üllatus, et töö käib ning maalitakse noort naisakti. Selle ebamugava olukorra lahendamiseks pidi Ger juhtima tähelepanu laele, kus "ilutses" hiigelsuur pragu. Ilusa ruumi näitamise asemel tuli keskenduda rahaprobleemidest rääkimisele.

Tere Iirimaa!

Iiri hommikusöök:
 munad, verikäkk, valge käkk, vorstid, iiri peekon
ja küpsetatud tomatid.
Kõigepealt sellest, kuidas me sihtkohta jõudsime. Kristale tuli see aeg Iirimaale minna kätte ootamatult. Äkki oli kell kolm öösel ja Ingrit oli autoga koduväravas. Väljas oli päris pime. Umbes kell neli öösel olime lennujaamas. Kaasas kaks suurt kohvrit ja suured ootused uue riigi osas ja uute oskuste ning uute võimaluste osas. Varem me Iirimaad külastanud ei olnud. Varahommik möödus vaikses meeleolus. Peagi olime jõudnud Helsingisse ja juba olime lennul Dublinisse, kaasas välissuhete koordinaatori poolt antud detailsed juhised eluks ja kasulikud õpetussõnad. Dublinis sujus kõik ootuspäraselt. Õnneks meenus Kristale, et meil tuleb võtta takso ja sõita rongijaama. See pisike tõsiasi, et siin vasakpoolne liiklus, oli meil ununenud ja Ingrit arvas, et siseneb tema jaoks viisakalt avatud uksest. Ootamatult aga selgus, et seal on rool ja juht on ka olemas! Juht ei pannud seda pahaks vaid vastas viisakalt "I will drive!"


Heustoni rongijaam tervitas meid tuulega. Seal tegime esimese tutvuse kohaliku toiduga (pildil). Rongijaamas veendusime, et kohalikud on väga sõbralikud. Rongi tuli oodata aia taga, kus meiega alustas vestlust eakas proua. Lühikese ajaga tegi ta meile ülevaate ümbruskonnast, mainides, et meist paremal olev valge maja on kohtuhoone ning sinna ei tasu kindlasti meil sattuda. Samuti selgitas ta, et kui oleme maksnud rongikohtade eest, siis on meie nimed nende kohtade juures juba näha- iga infokillu eest olime me väga tänulikud. Rong sõitis kiiresti. Vaatasime vahelduvat maastikku, lambaid ja üksikuid vanu kabeleid. Ja jõudsimegi sihtkohta- Corki! 

Järgnes väike taksosõit ööbimiskohta ja kõne majutuskoha omanikule. Meiega kohtus energiline peremees, kellel oli kaenlas kaks pakki jõuluteemalisi tualettpabereid ja paar võtmeid. Lühikese ajaga saime  iiri aktsendiga inglise keeles kiire ja intensiivse ülevaate korterist, linnast, keelekursustest, pubidest ja veinibaaridest. Korter asub Corki kesklinnas, Lee jõe kaldal. Päeva lõpetasime mõnusa jalutuskäiguga. Veendusime, et oleme sattunud sõbralikku, lahedasse ja rikka ajalooga linna, mida tahame tundma õppida.